Laenata või mitte laenata?

Teises kvartalis kasvas Eesti majandus 5,7%. See on tekitanud omajagu elevust ja tuntud headuses must-valget vaidlust. llmselt tuli selline kasv paljudele üllatusena. Mulle kindlasti. Seda ilmselt sellepärast, et meeles on veel viimased koalitsioonikõnelused ja nende raames vahel meeletuna tundunud katteallikate otsimine erinevatele lubadustele läbi maksu- ja aktsiisitõusude. Kui peatselt saabuv majanduskasv oleks prognoositav olnud, tulnuks kokkulepped ilmselt lihtsamini.

Mis saab 10 aasta pärast?

Kas majanduskasv on laiapõhjaline ja pikaajaliselt põhjendatud? Millele see tugineb? Kas sellega kaasneb ka eelarvetulude oluline suurenemine? Need on mõned küsimused. Selge on, et meie avatud ja ekspordile suunatud majandus sõltub olulisel määral meie kaubanduspartnerite käekäigust.

Lisaks sellele mõjutavad meid pidevalt erinevad välised tegurid, mis prognoosimist raskendavad. Loomulikult on mul hea meel, et majandusel hästi läheb, kuid kui veel mõni kvartal tagasi ei suudetud peatselt saabuvat edu ette näha, siis kuidas suudame seda praegu? Samas oli alles eile võimalik lugeda, et ootamatu majanduskasv tegi valitsusele eelarve koostamise protsessi kardetust lihtsamaks.

Kodanikuna soovin näha eelarve kujundamisel ja riigi juhtimisel pikaajalisemat strateegiat koos riskianalüüsiga - mis juhtub näiteks siis, kui eeldused paika ei pea – sest tänased otsused mõjutavad meie kõigi tulevikku. Ettevõtte juht prognoosib lisaks järgnevale aastale ette ka 3-5 aasta pikkust perioodi ja väljakutseid, samuti suures pildis seda, kuidas näeb ettevõtte konkurentsiolukord välja kümne aasta pärast. Ütlematagi on selge, et valitsuse tegevus majanduskeskkonna kujundajana on selles protsessis ülioluline.

Teooria ja praktika

Meie rahandusministrid on öelnud, et riigieelarvest peaks tegema vaid selliseid kulutusi, mille tulemuseks on majanduskasv. Et riigieelarve prioriteet on majanduskasv, julgeolek ja rahvaarvu kasv. Ning kuna Eesti majandusel läheb praegu üle ootuste hästi, peaks valitsus koostama ülejäägiga eelarve ja suurendama reserve. Teoorias loogiline: heal ajal kogume reserve, et halvemal ajal neid kasutada.

Kuid meenutame nüüdseks juba 10 aastat tagust kriisiaega. Kas kellelegi meenub mõni suurem riiklik investeering, millega majandust ergutati? Vastupidi, valitsus kogus kriisiajal reserve! Ehk mis teoorias tundub õige, võib praktikas teisiti välja kukkuda.

Praegune valitsus on öelnud, et kaalub investeeringute tegemiseks ja majanduskasvu elavdamiseks laenukoormust suurendada. Sama soovitas hiljuti ka OECD. Opositsiooni sõnul kulutab praegune valitsus tuleviku arvelt ja käitub vastutustundetult. Selline lähenemine võimaldab sisustada mitmeid "debatte", kuid ilma sisuliste argumentideta ei ole kumbki seisukoht absoluutselt tõene ja elu suures plaanis edasi ei vii.

Teed, haridus, tervishoid

Olen konservatiivse eelarvepoliitika pooldaja ja ei soovi, et minu lastele jääb riigilt päranduseks peamiselt suur laenukoorem (muide, ükskõik mis mõõdikuid kasutades on Eesti laenukoormus ülikonservatiivne). Samas soovin, et meie väikeste linnade vahel saaks liikuda normaalsetel teedel. Et lapsed saaksid hea hariduse ja kvaliteetne tervishoid oleks kättesaadav. Et Tallinnas ei kuluks hommikul 10 km läbimiseks ligi tund aega ja kui soovitatakse liigelda jalgrattaga, oleks ehitatud ka vastavad teed (mitte sõiduteele tõmmatud joon). Et ühistranspordi ühendused oleks läbi mõeldud ja selle kasutamine oleks päriselt mugav.

Milline neist soovidest otseselt majandust elavdab? Raske vastata. Kuid loetletud arendused on vajalikud selleks, et meil oleks siin hea elada. See on oluline ja aitab kaasa ka majanduskasvule. Kuidas muidu põhjendada näiteks ERM-i ehitamist pea 90 miljoni euroga. Raha sisse ei too, pigem on tegemist kulukat ülalpidamist vajava objektiga. Või Linnahall, mis plaanide kohaselt neelab 100 000 000 eurot. Siin on vähemalt paberil olemas optimistlik äriplaan. Või kuidas hindame nn Superministeeriumi ehitust?

Ma ei taha öelda, et üks on halb ja teine hea valik, vaid ainult seda, et alati on tegemist valikutega. Mingid kulutused on vajalikud olenemata sellest, kas neile on võimalik Excelis oodatav (realistlik) tulu kohe kõrvale panna. Teised investeeringud on olulised, et toetada meie riigi pikajalist arengut, et me jõuaksime kiiremini järele rohkem arenenud riikidele, mitte ei jääks neist rohkem maha.

Laenata või koguda?

Sarnaselt eraettevõtlusega on investeeringuid mõistlik osaliselt laenuga finantseerida, kuna omakapital on kõige kallim raha. Ehk siis nii nagu riik kõiki suuremaid projekte täna juba rahastab. See, et riigi laenukoormus on madal, et tähenda et meil laene pole (on, ca 2 miljardi jagu).

Küsimus on pigem selles, et otsused oleksid langetatud kaalutletult ja tulevikku silmas pidades (kaugemat, kui järgmised valimised). Sellepärast peabki avalikku diskussiooni ja argumenteeritud vaidlust koos faktidele tuginevate ettepanekutega olema oluliselt rohkem.

Ja kui juba investeeritakse, siis peaks lõppude lõpuks otsa lahti tegema ka riigivõlakirjade osas. Nendega on sama lugu, mis reservide kogumise loogikaga – võlakirjaturul on investoritega suhtlemiseks vaja olla kogu aeg, vastasel juhul võib juhtuda, et kui raha päriselt vaja on, siis pole keegi su võlakirjadest huvitatud või on hind ebamõistlikult kõrge. Last but not least - riigivõlakirjad pakuvad häid võimalusi nii välis- kui kohalikele investoritele, toetades sellega otseselt Eesti kapitaliturgu.