Äripäeva Raadios külas
Äripäeva Raadio kutsus mind detsembri alguses külla börsielust rääkima. Allpool on toodud vestluse kokkuvõte ajakirjanik Indrek Mäega. Täismahus intervjuud saab kuulata siin.
Andsite Äripäevale pikema intervjuu ka aasta eest, olite äsja saanud Tallinna börsi juhiks. Kuidas esimene tööaasta õnnestus?
Olete esimene väljaanne, kes mind möödunud aasta augustis intervjuud tegema kutsus. Aeg on läinud kiiresti ning juhtunud on palju. Kõigepealt seadsime endale eesmärgi ning panime paika tegevuskava. Edasi oleneb, et kust otsast ja mida vaadata.
Kohe meenub uute ettevõtete börsiletulek...
Tõsi, ettevõtteid on börsile tulnud, kuid alati tahaks rohkem. Enim rahul olen võib-olla sellega, et oleme võtnud fookuse väikese ja keskmise suurusega ettevõtetele ning tegeleme nende börsile toomise ettevalmistamisega pidevalt. Oleme korraldanud ka infohommikuid, viimatine oli juba neljas.
Teeme seda kõike olematu reklaamiga ning piiratud ressursside tingimustes, kuid sellegipoolest edukalt – viimane kord tuli infohommikule umbes 25 kuulajat.
Lisaks on praegu töös kolm väikest kasvuettevõtet, kellega meie nõustajad töötavad. Mina olen aastaga rahul.
Mis selliste väikeettevõtete peamised probleemid on, kuidas te neid börsile tulema motiveerite?
Kõigepealt... Börsile ei ole vaja kedagi meelitada. Jah, minu töö on müüa, aga börs peaks ikkagi olema koht, kuhu tahetakse tulla. Praegu on peamiseks takistuseks see, et teadlikkus börsi kohta on madal. Oleme nüüd üritanud seda tõsta.
Aga börsiletuleku puhul kehtivad ikka universaaltõed – tullakse kapitali kaasama, samuti annab see ettevõttele kvaliteedimärgi. Tullakse ka nähtavust ja tuntust suurendama. Kokkuvõtlikult on börsil kolm eelist: kapital, usaldusväärsus ja nähtavus. Börsiettevõtete juhid on öelnud, et see lihtsustab ka välisturgudele minekut.
Arvan, et suurem osa meie börsitiimi tööst ei paista üldse välja. Meil on lugematuid kohtumisi huvigruppide, pankade ning potentsiaalsete klientidega. Vahel tundub, et tegemist on palju, aga villa vähe, et tahaks rohkem selle pealt saada.
Kas lisaks Tallinna Sadamale on veel riigiettevõtteid börsile oodata?
Eks me kohtume poliitkute ja ministritega pidevalt. Mõneti mulle tundub, et asjad liiguvad õiges suunas.
Börsi arengus on suur osa riigil, kuidas praegu riigi tegevusega rahul olete?
Kui ikka mõni minister, tõsi, mitte küll hiljuti, ütleb, et Eestil pole kapitaliturgu vaja, siis see teeb nõutuks. Euroopas on börside arendamine üks prioriteete.
Kui läheme tagasi kriisiaegadesse, siis tundub, et eelmine kriis on unustatud. Jah, meie pangad tulid suhteliselt hästi toime, aga mis siis, kui meil oleks sellised pangad nagu Kesk- ja Ida Euroopas, kus hapude laenude portfellid on väga suured. Euroopa Komisjon otsibki sellele praegu alternatiivi kapitaliturge arendades, et rahakaasamiseks oleks ka teisi võimalusi kui laenud pankadest.
Miks riik peaks oma ettevõtteid börsile viima?
Riik ei pea ettevõtteid omama, see on selline kuidagi sissekodeeritud mõtlemine. Ma ei ole näinud uuringut, mis ütleks, et riik on parem omanik kui erasektor. Teine moment seisneb efektiivsuses, mida suudab erasektor paremini tagada ning erakätes väheneks ka korruptsioonioht.
Lisaks peaks inimestele pakkuma võimalust osta tükk mõnest energiaettevõttest, sadamast, raudteest või mis iganes meeldib. See aitab neil ka pensioniks valmistuda – sobib kokku mõttemaailmaga, kus inimestelt oodatakse üha rohkem, mitte nii, et raha kõliseb niisama kontole ja elatakse rõõmsalt.
Vaba raha peaks jõudma ettevõtjateni, see võimaldaks neil kasvada - ning tegelikult hindab suuri ja stabiilseid börsil olevaid riigiosalusega ettevõtteid ka välisinvestor.
Mis on riigi peamised vastuargumendid?
Ma ei tahakski seda otseselt kommenteerida. Oleme ministritega palju kohtunud, on üht ja teist, kuid midagi konkreetset ei ole.
Mida arvate EfTENi börsiletulekust, emissioon oli ju küllaltki väike ning Viljar Arakas ütles kohe algul välja, et ega nad suurt raha vaja?
Siin on oluline moment, et mina börsijuhina ei hakka kindlasti kellelegi dikteerima, mis mahus nad midagi teevad. Ei ole meie asi öelda, et kui kapitali vaja pole, võtke ikka igaks juhuks pangast kontole või vastupidi.
EfTENi puhul teadsid nad kohe, et tahavad börsile jõuda. Praegu nad pakuvadki jaeinvestoritele võimalust saada osa oma ettevõtte edust. Ilmselt kaasati nii palju raha, kui projektideks vajati. Investeeringuid tuleb alati vaadata vajaduspõhiselt.
Viljar on alati olnud seda usku, et viime ka kõik riigiettevõtted börsile, kuid siiski erasektor ei pea kapitalituru arendamisel olema see, kellele loodetakse. See käib nii, et riik peaks looma eraettevõtlusele maksimaalselt hea keskkonna ja eraettevõtjate toimetustesse mitte sekkuma. Sekkumine on õigustatud vaid valdkondades, kus erasektor ise hakkama ei saa.
Kuidas täna riigikapitalismiga on?
Mulle tundub, et see on olemas, riik eeldab, et teab palju paremini, kuidas mingisugused asjad toimiksid. Võib-olla tuleneb see ebakindlusest, kuid siis võiks asju arutada.
Kas see ei tule natuke sellest, et valija, kelle nimel erakonnad pingutavad, ei tea börsist suurt midagi ning ilmselgelt see pole prioriteet?
Nüüd tulebki vaadata, kes on tavaline valija. Olen seda argumenti ka varem kuulnud, kuid ka mina olen täiesti tavaline inimene ja ma arvan, et meil kõigil on olnud võrdselt kaua või siis vähe aega toimetada siin vabas turumajanduses.
Peaksime eeskujuks võtma Skandinaavia turud, mis tootluse poolest on TOP10-s. Sealne rahvas saab tänu investeerimiskultuurile aru, mismoodi asjad töötavad. Meil on sinnajõudmiseks aega vaja, tuleb teha kommunikatsiooni- ja selgitustööd. Kui me finantskirjaoskust ei arenda, siis seda kultuuri ei tekigi.
Millist ettevõtet börs ootab? Kuidas ta peaks läbi alternatiivide, nagu börs, ühisrahastus, pangalaenud, oma finantseerimisotsuse tegema?
Hea küsimus, kui me vaatame Tallinna börsi, siis ettevõtte sisenemisbarjäär on ikka väga madal. Tallinna börs on minu jaoks koht, kuhu on noteeritud kõik ambitsioonikad ettevõtted ja siin investeerivad kõik ambitsioonikad investorid.
Kindlasti võiks noorel ettevõttel olla mingi ajalugu, mida müüa. Päris start-up ei tohiks enam olla. Samuti kui ettevõte ei taha suhelda avalikkusega, siis peab ta samuti mõtlema, kas börs on tema jaoks õige koht.
Tallinna börsil on palju madala likviidusega ettevõtteid - kuidas seda olukorda parandadada? Kas Skano ja Baltika peaksid börsil olema?
Ma küsin seepeale vastu, et mis on hea likviidsus.
Viimase majanduskriisi ajal puudus osadel ettevõtetel ostupool...
Likviidsus sõltub ettevõttest. Kui me tõstaksime oma vähemlikviidsed ettevõtted suurekäibelisele Stockholmi või Varssavi börsile, siis ma ei ütleks, et nende likviidsus sellest paraneb.
Mul pole konkreetset eesmärki, kui suur peaks Tallinna börs olema, samas kaks korda suurem võiks see ikka olla. Tallinna börs võiks olla vabalt üle viie miljardi suurune, millest suurima osa saaks moodustada riigiettevõtted.
Kui me mõtleme sellele, miks 1-2 tehingut mõjutavad märgatavalt aktsia hinda, siis põhjus on see, et institutsionaalne raha investeerib kusagil mujal. Pole nõudlust ja pakkumist. Sellises olukorras on raske midagi muuta, mahtu on vaja.
Millal tulevad Eesti võlakirjad?
Ma saan aru, miks selline pessimistlik küsimus – me oleme Euroopa ainus riik, kellel pole riigivõlakirju. Ütlen ausalt, see on hämmastav ning ma ei saa sellest aru. Selle aruteluga kaasnevad sageli hüüatused, et võlakirju emiteerides lõpetame nagu Kreeka, kuid need on niivõrd asjakohatud.
Täna rahastame suuri investeeringuid ainult laenuga. Riigieelarvest umbes 80 protsenti on meil sundkulud. Kui nüüd rääkida, et investeeringuteks on kuskilt suuri rahasid võtta, siis see on jama. Miks me laenu asemel riigivõlakirju ei kasuta? Mulle tundub, et me sellest null- või negatiivsete intresside rongist oleme juba maha jäänud. Siiski tahaks loota, et me lõpuks ikka jõuame sinna kunagi.
Kas te ise ka investeerite?
Esimesed investeeringud tegin 2000. aasta paiku. Olen pigem rahapaigutaja, pikaajaline investor, kindlasti mitte kaupleja. Kuid praegu ma ei investeeri kuhugi - see näitab minu riskitunnetust võib-olla kõige paremini.
Olete Tallinna börsi juht. On see teie unistuste töökoht? Kuhu edasi plaanite liikuda?
Mul on kolmeaastane leping. Olen alati olnud võrdlemisi rahutu ja otsiv, nii et mul ei ole olnud pikaajalisi plaane. Kõik on kuidagi juhtunud. Ja ma elangi nii, et ei tee pikki plaane. Mulle meeldib see, mida ma praegu teen, samuti see, mida ma tegin varem panganduses.