Äripäevaga möödunud ja eesseisvast aastast
Järgneb Kaarel Otsa intervjuu Äripäeva ajakirjaniku Birjo Mustaga.
Investorite jaoks ei olnud 2018. aasta just kõige rõõmustavam. Kui veel sügise alguseni liikusid kõik maailma suurimad aktsiaindeksid tõusvas joones, siis nüüdseks on kogu tõus turgudel põhimõtteliselt pühitud. Ka Tallinna börsiindeks on tublisti miinuses. Kas see börsiaasta jääb teilegi meelde kui üks lähiaja suuremate kaotustega aasta?
Oleneb, kelle poolt vaadates. Ma mäletan, et kui Donald Trump sai presidendiks, siis peale seda ütlesid kohalikud arvamusliidrid, et see on tohutult riskantne, et ta soovitab võimalikult palju aktsiaid rahaks teha. Mina olin üks nende hulgast, kes mingeid positsioone realiseeris. Sellest on nüüd paar aastat möödas - midagi tegelikult ju ei juhtunud.
Üks mu sõber ütles, et kas ei ole koomiline vaadata, kuidas massid liiguvad, kuidas massid teevad otsuseid ja kuidas siis piisab natukene, et midagi juhtuks, kui kõik hakkavad ühte keelt rääkima. See oli sügisel, kui oli esimene korrektsioonipoeg. Mäletan, et ma olin kuskil välismaal ja vaatasin CNNi ja uudised rääkisid, et kõik kukub - aktsiad kukuvad, võlakirjad kukuvad kuld, nafta – kõik-kõik-kõik. Täielik paanika. See paanika sai läbi paari päevaga, sest kõik ütlesid, et ei, ei olnud mõtet oodata mingisugust suurt paanikat. Iga investor peaks üritama ise aru saada, kuidas need sündmused, mis toimuvad, mõjutavad tema portfelli, tema investeeringuid, tema plaane. See on klassikaline ütlus, et kui kõik müüvad, siis keegi peab alati ostma.
Praegu Teie ei ole oma raha võtnud aktsiatest välja?
Ma võtsin aktsiatest välja juba tükk aega tagasi ja siis ma ootasin ja ootasin ja ootasin. Ma ei hakka andma soovitusi või analüüsima olukorda, aga mina tegin paigutusi selle aastanumbri sees. Ma ei ütle, kuhu, aga omades pikka vaadet ja just mõeldes niimoodi, et investeerida, mitte spekuleerida.
Rääkides nüüd täpsemalt meie kodubörsist, siis mis olid need kõige rõõmustavamad sündmused Tallinna börsil sel aastal? Või mis üldse ühele börsijuhile rõõmu valmistab?
Mul tekib küsimus, et kui me ei ole möödunud või mööduva aastaga rahul, siis millega me üldse rahul oleme, kui me mõtleme börsi kontekstis. Ma arvan, et kõigil on meeles Tallinna Sadam. See võttis aega põhimõtteliselt 20 aastat, et riigiettevõte tuuakse uuesti börsile peale Eesti Telekomi. Ma arvan, et jääb meelde ka see, et seda tegi Keskerakonna juhitav valitsus. See oli IPO, kus üle 1% riigi elanikkonnast märgib aktsiat. Ma ei tea ühtegi sellist näidet.
Kui Tallinna Sadam valmistas rõõmu, siis samal ajal lahkus börsilt Eesti investorite suur lemmik Olympic Entertainment Group. Mis Te arvate, kas Tallinna Sadam suutis seda korvata?
See on väikse börsi eripära, et igasugused tulijad ja lahkujad on hästi suure luubi all. Olympic seda enam, sest Olympicuga kaubeldi aastaid kõige enam. Loomulikult on kurb, et just jaeinvestoritele väga meeldinud aktsia ära kaob, aga ma seda niimoodi ei vaataks, et kas üks korvab teist. Me võiksime vaadata niipidi, et kui keegi väsib börsist ära, siis on täiesti normaalne börsilt ära minna.
Loodeti, et Tallinna Sadam toob börsile väikeinvestoreid, kes ei ole investeerimisega varem tegelenud. Kas meil avati siis tohutul hulgal uusi investeerimiskontosid?
Soomes käib praegu suur vaidlus investeerimiskontode teemal. Soomes ei ole sellist investeerimiskonto süsteemi, aga Rootsis on see tohutult populaarne. Rootsis on kuskil poolteist miljonit investeerimiskontot ja neil on 70 miljardi euro eest investeeringuid. Nüüd käib kõva debatt, kas Soomes ka peaks olema. Üks number, mis mulle meelde jäi, on see, et 4% soomlastel on väärtpabereid rohkem kui kolm. Mõtlesin, et kui Soomes on 5,5 miljonit inimest, võtad sealt 4%, siis mis ta tuleb - paarsada tuhat.
Meil aeg-ajalt ikka kirjutatakse, kuidas meie börsi käive on 1000 korda väiksem ja kuidas meil on kõik halvemini. See on alati kinni selles, kellega sa ennast võrdled. Ma arvan, et me peamegi vaatama endast paremat, aga peame alati üritama endale selgeks teha, täpselt nagu aktsiainvesteeringuid vaadates, et kas ma saan aru, mis on nende numbrite taga, kust need tulevad, kas me peaksime võrdlema käivet, kui me ei vaata näiteks seda, kui suured on ettevõtted jne.
Tulles tagasi küsimuse juurde, siis, tõsi, meil avati rohkem investeerimiskontosid. Meil on täna 8 korda rohkem investeerimiskontosid kui oli 15 aastat tagasi. Selliseid kontosid, kus on vähemalt üks väärtpaber peal, oli siis umbes 4000, täna on 32 000. See on käinud 15 aastaga. Kui vaatame sellele ajale tagasi, siis meil on ettevõtete arv jäänud põhimõtteliselt samaks. Meie käive ei ole taastunud, aga investeerimiskultuur tervikuna on oluliselt arenenud.
Vaadates tulevikku - mis meid 2019. aastal ees ootab?
Suurtest asjadest loomulikult ootab meid Enefit Green, mida on pikalt ette valmistatud. See on Eesti Energia taastuvenergiaharu, millest ma ootan küll mitte vähem edu kui Tallinna Sadamast.
Kas börsidebüüt võiks tulla uuel aastal ära?
Millal siis veel? Ma ei näe, miks me peaks sellega üle esimese kvartali ootama. See küll muidugi ei ole kuidagi minus kinni või minu mõjutada, aga ma tean, et töö selle nimel käib.
Kui vaatame veel eelmisele aastale tagasi, ja paneme Tallinna Sadama IPO ümber LHV võlakirjaprogrammi, Baltic Horizon Fundi rahakaasamised, Admiral Marketsi või United Partnersi võlakirjad või Mainor Ülemiste, siis tegelikult juhtus sel aastal väga palju. Ma ei tea, millal viimati nii palju erinevaid instrumente ja erinevaid pakkumisi turule tuli. Loodan, et see jätkub. Mul on olnud sel ja eelmisel aastal sadu kohtumisi, see annab usku.
Aktsiatega börsile tulekust on rääkinud ka mitu suurfirmat lisaks riigifirmadele, näiteks Cleveron, Alexela, Inbank, Coop ja Luminor. Kas me võiksime ka kedagi neist lähitulevikus näha börsil?
Seda peaksite küsima nende omanike ja juhtide käest. Loomulikult oleme nendega kohtunud ja rääkinud ja seda nimekirja võiks jätkata veel.
Eestis on ettevõtteid, kellel on selge ambitsioon. Vahel kirjutatakse, et keegi ei taha investeerida või ei ole plaani. Toon korra seda Soome näidet veel - Eestis on miljoni elaniku kohta kuskil 13 börsiettevõtet, USAs on muuseas sama, ja Soomes on 23. Samal ajal on Soomes 30 ettevõtet, mis on üle miljardi väärt. See paneb jälle asju konteksti - meil ei ole ühtegi. Paberi peal on tehnoloogiaettevõtted üle miljardi, aga seda enam me peaks täna kõvasti pingutama, et kodubörs oleks laiapõhjaline. Kui need tehnoloogiaettevõtted on sellises faasis, et nad võiksid börsilt raha kaasata, siis nad saaksid seda teha Tallinna börsilt.
Luminor, Coop, Cleveron ja kõik, kes sa nimetasid - nad ju käituvad juba nagu börsifirmad. Nad on avalikud, suhtlevad tulevaste investoritega ja see teeb head meelt. Ma arvan, et ärikultuurile annab see ülipalju juurde, et nad börsiplaanist räägivad ja on läbipaistvad.
Paljud investorid suundusid sel aastal ookeani taha suurematele börsidele kauplema. Millega Te neid siia tagasi meelitaksite, mis see meie kodubörsi eelis on?
Ma arvan, et ei peagi meelitama neid tagasi. Kodubörsi eelis ongi see, et inimesed on saanud teha siin esimesi samme. Need ettevõtted on kõik 1000 kilomeetri raadiuses ja sa võid ise kohale sõita üldkoosolekutele ja küsida küsimusi. See ongi eelis, et need ettevõtted on kõigile teada, infot on rohkem ja saad siin harjutada.
Aastast 2000 kuni tänaseni on olnud võimalik Tallinna börsil raha kümnekordistada. See ei ole paha, kui arvestame sinna 2018. aasta kukkumise. Kui sa mitte midagi ei teinud, kukkumise ajal jäid rahulikuks, siis on täna tuhandest saanud 10 000.
See, et minnakse julgemalt ookeani taha või üle lahe, ma arvan, et see on ülimalt loomulik. Peabki otsima, kus on ambitsioonikad ettevõtted, aga unustamata, mis on su riskitaluvus ja kas sa saad sellest aru või lähed karjaga kaasa.