Rohelised võlakirjad koguvad populaarsust
Ilmselt pole ma ainus, kes on märganud, et üha suurem osa inimestest oskab kommenteerida või vähemalt omab selget arvamust nii keskpankade rahatrüki mõjust majandusele kui globaalsest kliimasoojenemisest.
Mis puudutab viimaste aastate rahandust, siis ilmselt on keegi kuskil juba koostamas uusi majandusõpikuid, sest senised lihtsalt ei suuda toimuvat adekvaatselt seletada ega prognoosida. Kliimamuutus aga tundub mingi seltskonna jaoks pigem mingi moodsa trendi kui tõsise probleemina ning vastakad seisukohad kalduvad sageli äärmustesse, kus ühed, sh mõne riigi juhid, eitavad kliimasoojenemist ettekäändel, et see on haip, nagu öko ja vegan. Teised, nt noored uuskommunistid marsivad “Burn capitalism not coal!” plakatitega tänavatel ja nõuavad ei tea vist isegi täpselt mida.
Etteruttavalt – olen veendunud, et kliimamuutus on ilmselt inimkonna tõsiseim väljakutse. Selle tõsidusest annab märku hiljutine USA suurettevõtteid koondava Business Roundtable´i 200 tippjuhi avalik pöördumine, kus rõhutati, et jätkusuutlik ettevõtlus ei saa ainult lühiajaliselt aktsionäride tulule keskenduda (Milton Friedmani idee al. 1970), vaid panustama peab ka pikaajaliselt kogu ümbritseva keskkonna ja ettevõtlusega seotud huvigruppide käekäigu parandamiseks.
Ka maailma suurima fondi BlackRock juht Larry Fink kutsub oma avalikus kirjas maailma ettevõtete juhte üles tegutsema vastutustundlikult ja keskkonna jätkusuutlikkusega arvestades. Tema sõnul on viie aasta pärast ESG (Environmental, Social, and Governance) ettevõtete väärtuse määramisel olulisemaid komponente.
Seda nii keskkonnaga seotud väljakutsete ning ka kiirelt kasvava investorite nõudluse tõttu, kuna ühe enam pööratatakse raha paigutades tähelepanu sellele, milline on ettevõtte juhtimine ja kuidas arvestab see keskkonnaga. Järgmise 10 aastaga prognoosib Fink ESG-ga seotud fondidesse 20 korda suuremat raha sissevoolu.
Euroopa parimad eeskujud ja suunanäitajad on meie lähedal – Põhjamaad, kus kogub kiires tempos populaarsust roheliste võlakirjadega (green bonds) strateegiliselt oluliste ja samas keskkonnasäästu taotlevate projektide rahastamine. Rohelisi võlakirju kasutavad aktiivselt riigid, omavalitsused ja ettevõtted üle maailma ning ma näen selle trendi süvenemist. Vähem oluline ei ole investorite nõudlus, mistõttu on rohelised võlakirjad tihti ka soodsam võimalus keskkonnasõbralikud projektid teoks teha. Eestil pole isegi riigivõlakirju, veel vähem rohelisi.
Pariisi kliima kokkulepe sõlmiti 4 aastat tagasi, kuid tänaseni puudub meil olulistes üksteisega seotud küsimustes nagu kliima, tööstus ja kapitaliturg pikaajaline riiklik strateegia ja poliitika. Kas poleks aeg?
Psühholoog Daniel Kahnemani sõnul ei käitu inimene sageli ratsionaalselt, tuginedes liiga tihti ja põhjendamatult intuitsioonile ja emotsioonidele. Keeruliste teemade endale sobivaks lihtsustamine ja olematute seoste loomine ei ole muidugi ainult kliimateemade monopol.
Minu hinnangul saab transpordisektor kliimavõitluses ebaproportsionaalselt palju tähelepanu. Ilmselt on sõiduauto parim “vaenlane”, kuna ta on pidevalt pildis ja kõik omavad sellega mingit isiklikku kogemust. Lehmad ja lambad paiskavad samas õhku umbes poole rohkem kasvuhoonegaase kui kogu transpordisektor kokku. Kõiki kasvuhoonegaase kokku silmas pidades on transpordisektori osakaal samuti väike.
Vähem tarbida ja teadlikumalt (altruistlikumalt, loodust säästvamalt) käituda on iga inimese seisukohast hea mõte nagunii – tunneme end hästi ning paraneb meid ümbritsev keskkond. Samas peame tunnistama, et ainult elektriautoga sõites ja vähem liha süües me kliimasoojenemist ei peata. Kilekotid, plasttopsid ja lennureisid moodustavad vaid paar protsenti kogu CO2 emissoonist. Muidugi võib väita, et mitu väikest sammu teeb kokku suure, kuid eesmärgiks seatud kliimaneutraaluseni jõudmiseks jääb sellest väheks. Selleks on vaja selgeid sihte ja tervet mõistust, ambitsiooni ja laiapõhjalisi investeeringuid.