Kas inimeste terveks ravimine on jätkusuutlik äri?
2020 oli kaunis pöörane aasta, nii finantsturgudel kui tavaelus. Aasta algas samas nagu mitmed eelmised – näiteks konverentsidel jagati teistega oma edulugusid ja prooviti ennustada, mis juhtuma hakkab. Üks läbiv küsimus oli: millal kriis tuleb? Ja kas aktsiad, eriti tehnoloogiasektori omad, ei ole mitte üle hinnatud?
Ameerika suurimaid ettevõtteid koondavale S&P 500 indeksile on viie aasta jooksul ennustatud üle kümne korra kohe aset leidvat krahhi. Lõpuks 2020. aasta märtsis pauk käiski, pühkides indeksist minema kolmandiku. Vaatamata sellele, et kriisi üritati aastaid ette ennustada, tuli ta ka seekord ootamatult nagu esimene lumi. Mida tegid aga finantsturud? Paanika ja šokk möödusid sama kiiresti kui tekkisid ning S&P 500 lõpetas aasta kõigi aegade rekordiga.
Veel paremat minekut näitas peamiselt tehnoloogiasektori aktsiatest koosnev NASDAQ 100 indeks, kasvades vaatamata märtsi langusele aastaga 44% ning lõpetades aasta kõigi aegade parima tulemusega. Tagantjärele targana on lihtne järeldada, et olukorras, kus inimesed on sunnitud oma kodudes istuma, pidigi tehnoloogiasektor sellest võitjana väljuma. Kuid ärme unusta, et juhuse roll on igas (edu)loos väga suur – minu teada ei osanud säärast kriisi keegi peale Igor Mangi ette näha. Juhtunu näitab taaskord, kui keeruline töö on ennustamine.
Kui mõtleme tagasi erinevatele kriisidele, siis lahterdame need enesekindlalt finants-, majandus- või tervisekriisiks, kusjuures enamasti oleme need ise esile kutsunud oma käitumisega. Olgu selleks üle jõu elamine, raiskamine, üle optimeerimine või keskkonnast mitte hoolimine. Oleme osavad looma ka kõige keerulisemate sündmuste ümber lihtsaid narratiive, kuid igaüks võib endalt küsida: kuidas on tekkinud laialt levinud arusaam, et kriisid tabavad meid iga 10 aasta tagant?
Siit jõuamegi sageli korduva küsimuseni: Kuidas on võimalik, et börsid teevad rekordeid, samal ajal kui majandus ägab piirangutest tingitud raskuste all?
Pakun kolm mitte väga originaalset seletust.
Esiteks, turumajanduse sümbolina on börsid läbi ajaloo näidanud suunda, kuhu majandus liikuma hakkab.
Teiseks, elame juba aastaid eksperimendis, mille sarnast pole varem nähtud (ja millega, mulle tundub, hakatakse ära harjuma) – pretsedenditu keskpankade rahatrükk hoiab intresse madalal ning odav raha otsib ka kõrgema riskiga olukorras tuluteenimise võimalust. Aktsiad ja kinnisvara sobivad sellesse pilti väga hästi. Jääb üle vaid loota, et see eksperiment ei lõpe sarnaselt sellega, kuidas konna keedetakse. Ja et meie ei ole see konn, kes soojas vees kiiremaid ringe teeb, kuni vesi keema läheb.
Kolmandaks, ajalehtede pealkirjad “rallivatest börsidest” keskenduvad indeksitele, nagu minagi artikli alguses. Neid on lihtne jälgida, kuid oluline on silmas pidada paari seika. NASDAQ 100 indeks, mis nagu nimigi ütleb, koosneb sajast suurimast NASDAQ-i börsiettevõttest. Kuus nendest – Apple, Amazon, Alphabet, Facebook, Microsoft, Tesla – moodustavad kogu indeksist peaaegu poole – 45%. See tähendab, et nende edu või ebaedu annab suuna kätte kogu indeksile ja sealt ajalehepealkirjadele. Muide, nimetatud ettevõtted moodustavad ka S&P 500 indeksist suure osa – pea viiendiku.
Ka Tallinna börsi indeks lõpetas aasta plussis, vaatamata kaunis hõredale tehnoloogiasektori esindatusele. Sama ei saa öelda Euroopa börside kohta, kellest enamik lõpetas aasta madalamal tasemel kui see algas, erandiks vaid Põhjamaad.
Ultraglobaliseerunud maailma tagasi või igavesti venivad lockdown’id?
Järelikult on veel üks vastus küsimusele, miks börsid ja majandus justkui eri jalga käivad. Nimelt ei peegelda börsid majandust võrdselt. Näiteks on väheesindatud kriisis kõvasti pihta saanud väikeettevõtted ja mõned sektorid, kes kannatavad piirangute tõttu, millel lõppu ei paista.
Kui ma mõtlen aastale tagasi, siis tundub, nagu oleks terves maailmas kokku lepitud, et meil on vaja ühist vaenlast, kellega võideldes end proovile panna. Ükskõik mis hinnaga, maksku mis maksab. Viiruse näol vaenlane ka leiti ja selle kangelasliku sõja kajastusest on saanud esiuudis pea igas ajalehes juba aasta jagu.
Ühe probleemi lahendamiseks on otsustatud mängu panna kõik ressursid, jättes tähelepanuta kõik muu.
Ilmselt on seda lihtsam teha kui võtta midagi ette kolmandikku maailmast vaevava ülekaalulisusega ja sellest tulenevate haigustega, enesetappude või potentsiaalse kliimakatastroofiga.
Kehtestatud piirangute kritiseerimisel peab aga olema ettevaatlik, et mitte saada külge lamemaalase või vandenõuteoreetiku silti. Kollektiivne hirm tekitab teatavasti karjainstinkti ja kipub tekitama raevu nende suhtes, keda karja liikmeks ei peeta. See hirm käib kaasas nii finantsturgude kui igapäevase eluga.
Näiteks lühendi FOMO (fear of missing out) taha peituv hirm paljulubavast kasvuloost ilma jääda või siis paanikas tehtud otsused börsilanguse korral. Paljud meist on ilmselt mures seni elementaarsena tundunud vabaduste kaotamise pärast, ning kindlasti on neidki, kes tegelikult ka kardavad haigeks jääda.
Kuidas oleme siia jõudnud? Meenutades Daniel Kahnemani, siis kalduvad inimesed hindama teemade tähtsust selle põhjal, kui kergesti neid mälust leitakse ja sageli mainitavad teemad täidavad meie mõtlemise. Mõtleme kasvõi uudistele – positiivse uudise leidmine õhtusest AK-st on paras väljakutse, erandiks võib olla loomaaias sündinud loomabeebi. Meedia valib kajastamiseks seda, mida arvab avalikkust paeluvat. Kuna huvi äratavad kõige kergemini dramaatilised sündmused ja kuulsused, siis on meediapalavik sagedane.
Kolm aastat tagasi küsis üks suur pank biotehnoloogia valdkonna uuringus, kas inimeste terveks ravimine on jätkusuutlik äri. Investorid, kes oskasid aasta alguses panustada sellele, et vaid mõne kuuga loodavast uut tüüpi vaktsiinist saab selles võitluses nii võimas relv, tegid kahtlemata hea tehingu – ühe tootja aktsia hind on aastaga kerkinud kuus korda. Kuid kui see on inimese ja teaduse triumf, mis peaks lubama meil “normaalsusse” naasta (mis iganes see tähendab), siis kuidas ei suudeta endiselt jagada infot selle kohta, kui paljud inimesed sellest viirusest puutumata jäävad või sellest elu ja tervisega välja tulevad? Rääkimata tõenditest lockdown’ide ja teiste piirangute kasutegurist. Kuuldavasti on see number üle 90%.
Kas poleks tõhusam ja lihtsam luua ravi seda reaalselt vajavale kümnendikule, selmet püüda vaktsineerida tervet ühiskonda, hoides seni kogu maailma maskistatult ja üksteisest distantseerunult lukus? Mõtlemapanev.
Comments