Kas nõustumist eeldav kliimateadus on ikka teadus või hoopis propaganda?

Kliimaküsimusi lahatakse valdavalt tunnelivaates ehk kliimamuutuste süüdlasena nähakse vaid süsihappegaasi, ehkki see on sõna otseses mõttes looduse osa. Seejuures on kogu küsimuse käsitlus läbinisti silmakirjalik, sest vähema inimtekkelise CO2 heitmete osakaaluga piirkonnad – Ameerika Ühendriigid ja Euroopa – teevad oma rohepööret Hiina ja teiste arvelt, kes oma süsinikheidet meie tehnoloogilisi vajadusi teenindades hoopis jõuliselt suurendavad.

Euroopa Liidu välisasjade esindaja Josep Borrelli sõnul on Euroopa jõukus põhinenud odaval Vene gaasil ja Hiina tööjõul. Euroopa Komisjoni roheline kokkulepe (Green Deal) – ambitsioonikas eesmärk saada esimeseks kliimaneutraalseks maailmajaoks – on samuti olnud algusest peale sõltuv odavast Vene gaasist.

Viimase aasta arengud on toonud selle kava nõrgad küljed teravalt esile, kuid seda ei soovita vaatamata oluliselt muutunud geopoliitilisele olukorrale tunnistada ja roheplaaniga minnakse muutumatu tempoga edasi. Elumajade renoveerimise kava (mille kohta ei peeta sobivaks öelda “sunniviisiline”) või fossiilkütustega autode müügikeelu plaan juba lähitulevikus on ilmselt ebarealistlikud ja üle jõu käivad ülesanded (kui nimetada vaid paar), kuid mida presenteeritakse kui “üldiseks heaoluks” olulisi samme.

Samal ajal, kui Iirimaal kaalutakse tõsimeeli kliimaeesmärkide saavutamiseks 200 000 lehma hukkamist, suurendab Euroopa juhtiv majandus, Saksamaa, jõuliselt kivisöe osakaalu elektrienergia tootmisel. Mis selles rohelist on?

Enne kui suuri investeeringuid vajava roheplaaniga õieti algustki tehti, oli eurotsoon tekitanud endale suure võlakoorma, ulatudes üle 90 protsendi SKT-st. Samas räägitakse üksteise võidu suurendatavatest kaitsekulutustest. Kuidas mahub sõda ja sõjatööstus samale pildile erinevate kliimavõitluse kohustustega, mis pannakse kodanike õlule ja mille eesmärgid vähemalt tunduvad utoopilised?

Ilmselt sellepärast räägib “endine tervishoiu- ja praegune kliimaekspert” Bill Gates, et seatud eesmärgid on teostamatud ja vaja on jõulisemalt tegeleda kliima geoinseneeriaga (geo-engineering). Selleks soovib ta muuhulgas lennutada atmosfääri suured õhupallid, mis pihustaksid miljoneid tonne vääveldioksiidi, et päikesevalgust tagasi peegeldada. Mis võiks valesti minna?

Reduktsionistlik kliimanarratiiv

Kliimaküsimustes toimub tunnelnägemine, mis näeb kliimamuutuste süüdlasena vaid süsihappegaasi – see on halb ja sellest on vaja maksku mis maksab vabaneda. Ka Euroopa Komisjoni kliimaeesmärkide saavutamiseks soovitakse selle taset atmosfääris iga hinna eest vähendada. Elurikkuse kadumine, õhu- ja veesaaste, vaesus ja kõik muu ei mahu enam nägemisulatusse. Selline tunnelnägemine ei märka aga olulist – kliimamuutus ei võrdu temperatuuriga, loodus püsib elurikkusel ja selles peab valitsema tasakaal.

Süsiniku laialdane demoniseerimine on seda kummalisem, et see on sõna otseses mõttes elu ja looduse osa. Kuidas aitab taimestik, mullastik ja veeringlus Maad loomulikul viisil jahutada, kuidas materjalide taaskasutus säästab keskkonda ja teised olulised teemad ei saa erilist tähelepanu.

Kriitiliselt mõtleval inimesel võiks erinevaid Euroopa CO2 piiramise plaane lugedes tekkida vähemalt mõni küsimus:

1. Mis eesmärgil seda kõike tehakse? Kui eesmärk on temperatuuri tõusu ohjamine, nagu laialdaselt räägitakse, siis:

2. Millised on need mõõdikud, mille alusel saame 2030. või 2050. aastal väita, et plaan õnnestus?

3. Kui kõik praegu kavandatavad eesmärgid saavutatakse (kogu elekter taastuvenergiast, fossiilkütusega autode keeld jne), siis milline on selle mõju Maa temperatuurile 2050. aastal?

4. Kas kõige selle juures on okei, kui maapõu maavarade kättesaamise nimel üles kaevatakse ja vihmametsad samas tempos maha võetakse, rikkudes looduse tasakaalu, vee ja CO2 ringluse?

Charles Eisenstein kirjeldab raamatus „Kliima – uus lugu“ sellist asja nagu reduktsionistlik kliimanarratiiv. Selle järgi põhjustab kliima soojenemisest tingitud veeuputus maailmalõpu. Kliima soojenemist põhjustavat omakorda atmosfääri paisatud süsinik. Süsinikust on vaja seepärast lahti saada. Kuidas? Insenertehniliste lahendustega – teha seda, mida on siiani tehtud: ravida ühe masina tekitatud probleeme teise masinaga.

Sõltuvus maavaradest

Selle rohekavaga kaasnevad tegevused, mille eesmärk näib olevat kogu tööstuse elektrifitseerimine, on muutnud meid juba sõltuvaks erinevatest maavaradest – vask, koobalt, liitium, nikkel, haruldased muldmetallid jt. Need tulevad omakorda suuresti riikidest, mille iseloomustamiseks ei saa sageli kasutada sõna „demokraatlik“.

Kui nende osas kasutataks näiteks sarnast ESG maatriksit, nagu paljude Lääne ettevõtete puhul, siis tekiks küsimus, kas sealt üldse midagi osta saaks – ilmneks topeltstandard, millest suurt midagi ei räägita. ESG temaatika on seejuures ebaühtlane ka erasektoris ja suhtumine sellesse erineb riigiti märkimisväärselt.

Näiteks lükati maikuus toimunud maailma ühe suurema ettevõtte, Berkshire Hathaway, aktsionäride aastakoosolekul suure ülekaaluga tagasi kõik kliimat ning jätkusuutlikkust puudutavad ettepanekud, seades esikohale investorite tootluse. Ettevõtte legendaarse juhi Warren Buffetti sõnul on ettevõtte eesmärk kasutada investorite raha võimalikult tootlikul viisil. „Meil pole kahjuks hoiupõrsast selle jaoks, et propageerida erinevaid poliitilisi vaateid, olgugi et osa maailmast seda teeb.“ Sarnast trendi võib viimasel ajal näha ka mitmetes teistes suurtes USA ettevõtetes.

Suur osa ELi ja Ameerika Ühendriikide rohepöördeks vajaminevatest maavaradest tuleb Hiinast, nagu pea kõik tuule- ja päikeseparkide komponendid, autoosad jt elektroonikakomponendid. Volkswageni hinnangul on akude tootmine Euroopas aga liiga kallis. Möödunud aastal tegi Hiina algust söeelektrijaamade ehitamisega 6 korda suuremas mahus kui kogu maailm kokku – kaks jaama nädalas!

Hannes Hanso kirjutas juba 2008. aastal, et kolmekohalised naftahinnad joonistavad maailmakaardile uusi jõujooni ning et nafta- ja gaasisõltuvus ei luba läänemaailmal enam järgida väärtustest juhinduvat välispoliitikat. Kuidas on need suundumused muutunud nüüd, 15 aastat hiljem?

Mitte kunagi pole neid maavarasid sellises mahus ja tempos kaevandatud – ja see trend alles kogub tuure. Kogu selle kaevandamise juures (jättes kõrvale küsimuse, kas neid maapõues üldse piisavalt leidub) töötavad masinad endistviisi diisliga. Planeeritavate gigatehaste ehitamiseks kasutatakse ikka betooni, terast ja plasti, ja kõige selle tootmiseks on vaja energiat. Lisaks on vaja ehitada uus energia infrastruktuur, milleks on samuti energiat vaja. Selleks vajame fossiilkütuseid ja nende tootmine peaks ajas hoopis kasvama.

Isegi kui hommepäev asenduksid kõik sõiduautod imeväel elektriautodega, võimaldab see vähendada ainult bensiini kasutamist, kuna ühest barrelist moodustab bensiin ca 40%, ülejäänud on diisel, propaan ja muud 6 000 toodet, mida on vaja muuhulgas plasti, terase, tsemendi, asfalti ja väetiste tootmiseks.

Majanduse ja energia ning energia ja materjalide korrelatsioon on sisuliselt suhtes 1:1 – see tähendab seda, et soovitud majanduskasvu jaoks on vaja sama palju energiat. Üleskutsed lõpetada fossiilkütuste kaevandamine jätavad tähelepanuta, et nõudlus nendest valmistatavate toodete järele ajas pigem kasvab. Millest näiteks valmistatakse rohepöördeks kriitilise tähtsusega taastuvenergia komponendid – akud, tuulikud, päikesepaneelid? Tõeliselt taastuvad on nad ka ainult siis, kui keegi neid taastab, st ca 20 aasta tagant välja vahetab. Seepärast on ka tasuvusarvutusi tehes oluline mõista, kui palju kulub mingi võimsuse saavutamiseks (nt tuulepargi ehitamiseks, renoveerimiseks) omakorda energiat ja millest see saadakse – ehitamine, materjalid, seadmete väljavahetamine jne.

Kui kasvu enam pole

Jõukus hakkas majanduskasvu toel paljudes riikides kiiresti kasvama peale Teist maailmasõda, kui masspropaganda toel asuti ergutama ühiskonna tarbimist. Inimest hakati defineerima tarbijana ja üle oma tegelike vajaduste tarbivat ühiskonda tarbimisühiskonnana. Ilmselt on kõik ise kogenud või vähemalt märganud impulsiivset, vajadustest sõltumatut kaupade ostmist.

Sotsiaalmeedia on sellega kaasnevaid probleeme lähemale toonud ja seega on mõistetav kuulda arvamusi, et võiksime inimkonnana hoopis kahanema hakata. See on laiem teema, kuid kui vaadata otsa rahvastiku demograafiale kogu maailmas, siis näiteks Euroopa juba niigi vananevas ja kahanevas ühiskonnas tundub praegune tegevus pigem ennasthävitav ja jätab vastuseta küsimuse: kes selles kahanemises on sunnitud läbi ajama ilma elektrita, kes toiduta? Sest keegi jääb hammasrataste vahele niikuinii.

Paljude riikide pikaajalised tulevikku vaatavad eelarved prognoosivad 2-3% stabiilset majanduskasvu, mille toel kasvõi olemasolevaid kulutusi katta ja laenuintresse maksta. Mis juhtub siis, kui nendes mudelites asendada oodatav kasv nulliga (negatiivsest rääkimata)? Midagi head sellest oodata ei ole.

Rohepööret peaks vaatlema tasakaalukama ressursikasutusega majanduse vaatenurgast – praegune kava sellele erilist tähelepanu ei pööra. Fossiilkütuste ja paljude teiste oluliste maavarade kasutamine peab olema võimalikult säästlik ja strateegiline, sest lähikümnenditel läheb meil neid rohkem vaja. Nende nappus kergitab aga sisuliselt kõikide toodete ja teenuste hindu.

Teadlikumast käitumisest on kindlasti kasu – aastakümnete pikkune raiskav ressursikasutus on süvendanud harjumust osta asju teadmata, kust nad tulevad ja millest on valmistatud, peale kasutamist viskame nad minema, teadmata, mis neist edasi saab – huvi pakub vaid ostuhind. Ülaltoodut silmas pidades ei saa aga materjalide õiglane hind koosneda vaid kaevandamise hinnast pluss marginaalist.

Materjalide õiglane hinnastamine tundub aga majanduskasvust sõltuvuses olevates riikides, ja nende omavahelist konkurentsi silmas pidades, pea võimatu. „Rohelist“ autot, arvutit ega telefoni pole sel juhul olemas, ei otseselt ega kaudselt. Samuti ei saaks telefon maksta vaid mõnisada eurot. Kas moodne tarbimisühiskond on selleks valmis?

„Teadlaste konsensus“

Teadus ei ütle, mida peaks tegema, vaid seda, millised on faktid. Teadus, mille kohta ei tohi küsimusi küsida, on propaganda. Sellele vaatamata saime väljendit science is settled – “kinnistunud teadus”, “teadus on rääkinud” – koroona-aastatel palju kuulda. Vaatamata sellele, et see üks ja ainus, aktsepteeritud “teadus” pidevalt muutus, päeva lõpuks naeruväärsusteni, kuid mida sellele vaatamata ei tohtinud kahtluse alla seada. Kes seda siiski tegi, sildistati uue nähtuse, faktikontrolli, poolt vandenõuteoreetikuks ja valeinfo levitajaks.

Tundub, et kliimamuutusega võideldes püütakse järgida sama taktikat – jälle räägitakse “teadlaste konsensusest”, mida ei tohi kahtluse alla seada. Kuidas peaks muidu tõlgendama ÜRO ametniku Melissa Flemingu sõnu Maailma Majandusfoorumi (World Economic Forum) konverentsil: “We own the science, and we think that the world should know it.”* Ka nüüd köetakse üles hirmufoon (a la kõik saavad surma), mis juba oma olemuselt muudab igasuguse ratsionaalse mõtlemise ja läbikaalutud otsuste langetamise keeruliseks.

Enamjaolt jätavad ajalehtedes ilmunud kliimalood mulje segastest eesmärkidest ja läbimõtlematust strateegiast. Samuti näitavad suunda isikuvabaduste piiramisele, riikidevahelise protektsionismi süvenemisele ja uute maksude möödapääsmatusele (viimast nägime kohe peale valimisi).

Meie riigijuhtide sõnumid ei ole kahjuks palju selgemad: „Eesti peab olema globaalse rohepöörde eestvedaja“ ja „rohepööret ei tehta majanduse arvelt”, kuid samas et ”keskklass peab eelarves korrektuure tegema“. Kuidas siis on, kas keskklass peab püksirihma pingutama või mitte? Meenub Sir Humpfrey seriaalist „Jah, minister“: „Something must be done. This is something. Therefore we must do this“.**

Lumepall põrgus

Millest jääb puudu, on elementaarne rohepöörde defineerimine ja tegevusanalüüs – selliselt, et iga inimene sellest soovi korral aru saab. Seejuures peaks avalikkusega jagama läbipaistvalt ja järjepidevalt infot kavandatavatest meetmetest, nende rakendamise kiirusest ning kaasnevatest otsestest ja kaudsetest mõjudest. McKinsey uuringu Euroopa Net Zero 2050 järgi maksab see plaan vähemalt 28 triljonit eurot, USA-s kuuldavasti suurusjärgus 50 triljonit.

Samas moodustab kogu maailma inimtekkelisest CO2 heitest Euroopa ca 7% ja USA 13% – kokku vaid viiendiku, kusjuures mõlemad on olnud aastaid langustrendis. Kui lisada siia valemisse teadmine, et Euroopa rahvastik mitte ainult ei vanane, vaid ka kahaneb, siis tekib küsimus, kas selle plaaniga on võimalik saavutada veel midagi peale enda konkurentsivõime vähenemise.

Maailma rahvaarv saavutab ÜRO hinnangul oma tipu 2100. aastal – 11 miljardit – peale mida hakkab langema. Selleks ajaks elab prognoosi kohaselt Aafrikas umbes sama palju inimesi kui Aasias ning kahepeale kokku moodustavad nad kogu planeedi rahvastikust 80%. Kui nendes regioonides sama innukalt rohepööret ei tehta, jääb meie pingutustest millegi tõsiseltvõetavaks muutmiseks selgelt väheks.

Raske on ka ette kujutada, et kiiresti kasvava rahvaarvuga vaene piirkond on nõus vabatahtlikult kasvust loobuma. Euroopa ja Ameerika majanduskasv satub löögi alla aga juba palju varem kui 80 aasta pärast – kas on vaja seda protsessi ise iga hinna eest kiirendada?

Inglise antropoloog Gregory Bateson on öelnud, et kui inimene asetab Jumala loodusest väljapoole ja arvab, et on loodud tema näo järgi, siis on loogiline järeldada, et ta on ümbritsevast maailmast põhimõtteliselt erinev. Suhe loodusega ei vääri siis moraalset ega eetilist tähelepanu ja kogu keskkond on mõeldud ärakasutamiseks. Kui meie suhtumine loodusesse on selline, siis on meie elulootus aga sama suur kui lumepallil põrgus.

Kokkuvõtteks: loodust ei ole võimalik rahas mõõta ja kedagi ei saa hirmutada hoolima – ei inimestest, tervisest ega loodusest. Praegune rohepööre koos oma „nügimistega“, mis võivad ajas kergesti muutuda käskudeks, püüab aga teha mõlemat. Lootust on meil siis, kui hoolime loodusest mitte sellepärast, et see on meile rahaliselt soodne ja kasulik või et muidu saame apokalüptilises veeuputuses hukka, vaid sellepärast, et tajume end looduse osana ja näeme seda osadust ainsa loomuliku eluviisina.

* "Teadus on meie omand ja maailmal tuleks seda meie meelest teada."

** "Midagi peab tegema. See on midagi. Seega peame tegema seda."

Artikkel esmailmus vabadused.ee portaalis.