Kui me ei tea, kuhu läheme, siis ei pruugi me kohale jõuda

See tsitaat pärineb John Doerr´i raamatust “Mõõda seda, mis loeb”. Raamat räägib eesmärkidest ja võtmetulemustest ehk eesmärgistamisest. Sarnaselt ettevõtlusega on selged eesmärgid ja mõõdetavad tulemused kriitilise tähtsusega ka riigijuhtimises. Tegelikult enamgi veel, sest tegevusi rahastatakse maksumaksja rahaga, kirjutab Nasdaq Tallinna börsi juht ja FinanceEstonia kestliku rahastuse töögrupi juht Kaarel Ots.

Ükski viimasel kümnel aastal võimul olnud koalitsioon ei ole suutnud ära kasutada negatiivsete intresside ja pretsedenditu rahatrüki keskkonda, et viia ellu ühiskonna jaoks olulisi suurinvesteeringuid. Kui nimetada vaid üks väga suure kaaluga teema, mis mõjutab kogu ühiskonda ning riigi ja ettevõtete konkurentsivõimet nii täna kui pikas perspektiivis, siis on see rohepööre ja energiapoliitika. Kahjuks ei ole ma näinud riigi poolt arvutusi ja analüüse selle kohta, mida, miks ja kui palju oleks vaja arendada ning kuidas seda kõike rahastada.

Passiivsuse tulemust tunneme tänaseks juba muutunud keskkonnas – raha on väärtusest kaotanud viiendiku, intressid tõusevad, aga investeeringud on ikka tegemata. Inflatsioonile andis kõva tõuke ohjeldamatu rahatrükk ja kulutamine aastatel 2020-2021, et klaarida majanduse lukku keeramise otsustest tulenevaid kahjusid. Sellega seoses tundub mulle, et erinevalt lubadustest, ei tehta rohepööret majanduse arvelt ning püksirihma peavad koomale tõmbama küll enamus, kes selles majanduse deindustrialiseerimise tuhinas ellu jäävad. Kust siis rohepöördeks ja kõigeks muuks raha võetakse?

Kapitalituru arendamine pole olnud seni riigi prioriteet

Kui mõtleme kitsamalt kapitalituru peale, siis on elementaarne, et sarnaselt turuosalistega on ka riigil selle arendamiseks strateegia. Kui puudub selge visioon, kuhu soovitakse jõuda, mida selleks on vaja teha ja kuidas edukust mõõta, siis kuidas on võimalik aru saada, et oleme kuhugi pärale jõudnud või midagi hästi teinud? Erinevalt paljudest riikidest Eestil selline strateegia täna puudub. Seda vaatamata sellele, et 2008. aasta finantskriis tõi eredalt välja, et kõige raskemini said kriisis kannatada just need riigid, mis olid finantseerimisel kõige enam panganduse poole kaldu – jah, Eesti oli üks neist. Seega on see otseselt seotud majandusliku julgeolekuga ning meie kõigi huvides, et kapitalituru arendamine oleks Eestis prioriteetne.

Loomulikult on rõõmustav näha, et Euroopa Komisjon nägi kriisi tulemusel vajadust Euroopa kapitaliturge arendada ning Euroopa Investeerimispanga ja -Investeerimisfondi toel rajatigi paljudesse riikidesse, sh Eestisse, mitmeid erakapitalifonde, mille panus ettevõtete finantseerimisel on olnud märkimisväärne. Samuti loodi 2015. aastal Euroopa Capital Markets Union (CMU), et regiooni kapitaliturgu fokusseeritumalt arendada. Seitse aastat hiljem on Eesti kapitaliturg kindlasti mitmekesisem, eeskätt alternatiivsete finantseerimisvõimaluste poolest.

Oleme nihkunud Euroopa keskmisele lähemale, kuid jääme sellest siiski veel umbes kaks korda maha (vaata New Financial raport The Politics of EU Capital Market). Levinud mõõdik, mille alusel riigi kapitalituru „tervist“ mõõdetakse, on börsiettevõtete turuväärtuse suhe riigi SKT-sse. Heaks tulemuseks peetakse 50%, meil on see hetkel 13% juures – suurus loeb.

Viimaste aastate jooksul on olnud väga hea meel kahe riigiettevõtte börsil noteerimise pärast. Tõsi, need on olnud vähemusosalused, kuid siiski oluline samm. Eesti väiksust arvestades lausa peame riigiettevõtted kasvõi osaliselt börsil noteerima, sest riigi käes on majanduse ühed suuremad ettevõtted – riik saab seeläbi turule hoogu anda ja ettevõtlust otseselt toetada.

Samas puudub riigil vajadus majandusse otse läbi ettevõtluses osalemise sekkuda. Samas ei ole kohalikul turul noteeritud ühegi riigiettevõtte võlakirju, riigi enda võlakirjadest rääkimata. Kui selleks on mingid tehnilised või muud takistused, siis oleks vaja neid adresseerida. Täna võlakirjakeskusena tuntud Dublin ega ka „Aasia ATM-ina“ tuntud Lõuna-Korea likviidne turg ei saanud selleks iseenesest ja juhuslikult. Seda peeti riiklikult oluliseks prioriteediks.

Tallinna börs on hetkel ajalooliselt parimal tasemel, sama võib öelda börsil noteeritud ettevõtete investorsuhtluse kvaliteedi ja rahvusvahelise mõõtme kohta. Kuid saaks veel paremini. Tallinna Sadama ja Enefit Greeni IPO-d on edulood, mis on andnud olulise tõuke Eesti investeerimiskultuuri arengusse ja aidanud näidata riiki rahvusvahelisel areenil atraktiivse investeerimiskohana. Täna peaks see olema eriti kriitilise tähtsusega!

Kuid strateegia ja plaani puudumisel võib vaid oletada, kas ja millal plaanitakse Eesti kodanikele täiendavaid investeerimisvõimalusi pakkuda, samuti peaks strateegia vastama olulisele küsimusele: miks seda tehakse? Kordan seega viie aasta jooksul korduvalt tehtud üleskutset: vaja on välja töötada riiklik kapitalituru strateegia, mis vaatab suurt pilti ja tulevikku pikemalt kui üks valimistsükkel. Sest kui me ei tea kuhu läheme, siis ei pruugi me kohale jõuda.