Kuidas börsijuht ei pidanudki koera hammustama
Kaheksa aastat tagasi ütles mulle üks ajakirjanik, et mitte kedagi ei huvita börsiteemad ja ajalehte saaks vaid uudisega „Börsijuht hammustas tänaval koera,“ meenutas Tallinna Börsi juht Kaarel Ots.
Investeerimine on ülipopulaarne ja finantsvabadusest on saanud ühe põlvkonna unistus. Kas unistus vabadusest on määratud täituma? Milline roll on ajakirjandusel ja finfluencer’itel? Kellel lasub vastustus, kui investeerimisvihjed viivad raha kaotuseni?
Kommunikatsioonijuhtimise aastakonverentsil 2024 finantsvabaduse kui uue religiooni paneeldiskussiooni juhtinud Hamburg ja Partnerid asutaja Hannes Hamburg tõdes alustuseks, et kui meediapilti vaadata, tundub finantsvabadus praegu üks kajastatuimaid teemasid Eesti meedias.
„Meediamajasid on küll kokku tõmmatud, aga seal on olemas vähemalt üks või mitu börsiajakirjanikku.“
Bigbanki peaökonomistile Raul Eametsale on suhtlusest noortega jäänud aeg-ajalt mulje, et „säästad ja oledki rikas.“ „Olen mõelnud, et see võib osaliselt olla seotud finantsgurude väljaütlemistega. Võetakse kuskilt mingi lõik välja, aga ajaperiood jäetakse sealjuures kõrvale,“ kommenteeris ta.
Eametsa hinnangul peaks mõjuisik aru saama, et tema tegevustest võetakse eeskuju. „Seda isegi juhul, kui ta ütleb, et ärge tehke nagu mina.“ Sarnaseid ohte näeb ta seoses AI levikuga – enam ei pea oma peaga mõtlema, kui keegi ütleb, kuidas tuleb teha. „Selle eest on hoiatanud juba ka aju-uurijad, et meil tekib tulevikus kaks seltskonda: väike vähemus, kes kasutab AI-d iseenda tegemiste käepikenduseks ja suur enamus, kes kasutab AI-d kõikide probleemide lahendamiseks,“ lisas ta eelneva ilmestamiseks.
Finantsvabadust, kus raha tuleb ja ise midagi tegema ei pea, ei ole tema arvates olemas, v.a pärandus või lotovõit. „Tõelise finantsvabaduse saavutavad reeglina ettevõtjad, kellel on võimalik operatiivjuhtimisest taanduda. Strateegiline juhtimine reeglina jääb – kui seda ei ole üle antud järgmise põlvkonna omanikele,“ avaldas ta, lisades, et finantsvabadusest rääkijad teenivad sageli igapäevatulu nõustamistegevuse, koolituste ning raamatute kirjutamisega ehk et tegemist on tavaliste ettevõtlusvormidega.
Eamets tõi välja arvutuse: aastane investeering 3960 eurot pluss 10% kasv iga aasta, pluss 10% tootlus, mille tulemusena jõuaks 20 aastaga pea 500 000 euroni. Tema sõnul on tegemist ideaalolukorraga, mil majanduses suuri tagasilööke ette ei tule. „See on pikk ja väga järjepidev protsess.“ Ta juhtis tähelepanu ka sellele, et inimeste riskitaluvus on väga erinev.
Äripäeva Investor Toomase juht Juhan Lang märkis, et Äripäev pakub Eesti meediamajadest enim informatsiooni investoritele. Tema hinnangul on pilt sünge ja me investeerime tegelikult väga vähe.
„Finantsvabadus ja rantjee elu ei ole siiski eesmärk omaette. Pigem võiks olla natukene rohkem finantse, et olla sõltumatum. See tähendab, et oled tööandja suhtes vähem haavatavam, sul on vähem stressi, sa oled ilmselt ettevõtlikum ning sul tekib mingi kapital, et luua ise ettevõtteid,“ selgitas Lang. Ta ütles, et tugevalt ja empiiriliselt on ära tõestatud, et tugeva investorbaasiga riigid on oluliselt konkurentsivõimelisemad.
„Olen Juhaniga nõus, et meil on investoreid vähe, aga mis puudutab finantsvabadust, siis unistama peabki suurelt. Tegelikult väga paljud inimesed ei soovigi ilmselt elada rantjeena,“ lisas Tallinna Börsi juht Kaarel Ots omalt poolt.
Meedia roll on aja jooksul tema nägemust mööda hoomamatult muutunud. „Kaheksa aastat tagasi, kui seda tööd alustasin, ütles mulle üks ajakirjanik, et mitte kedagi ei huvita börsiteemad ja ajakirjandusse saaks vaid uudisega „Börsijuht hammustas tänaval koera“,“ rääkis Ots. Nüüd on jõutud sinna, et seda teemat kajastatakse justkui liiga palju.
Ta viitas ka psühholoogide poolt läbi viidud uuringutele, mis on näidanud, et kui infohulk on liiga suur ja seda ei jõuta läbi analüüsida, siis lõpetab aju selle töötlemise sootuks. Selle tulemusena on meie otsused tavapärasest veelgi irratsionaalsemad. „Aktsia ei ole lotopilet, börs ei ole kasiino – inimene peab mõtlema oma peaga,“ ütles Ots resoluutselt.
Eametsa arvates ei kajasta ajakirjandus piisavalt palju seda, et olümpiavõitjaks võib pürgida küll tuhandeid, aga võita saab lõpuks vaid üks. „Samas need, kes sinna ei jõua, ei pruugi olla kehvas vormis,“ arvas Lang.
Samuti tõi Eamets välja, et ajakirjandus võiks aru saada ka sellest, et kui mõned võlakirjad märgitakse mitmekordselt üle, siis see ei tähenda, et tegemist on väga edukate võlakirjadega. „See tähendab, et hind on vale.“
Ta on tähele pannud, et börsiuudistes domineerivad praegu kahte sorti uudised: positiivsed ja negatiivsed uudised. „Aga seda hariduslikku aspekti, mis seal vahepeal toimub või miks läheb hästi või halvasti, kohtab seal harva,“ arutles Eamets.
Langi arvates paikneme me selles valdkonnas praegu kuskil ärkamisajas. „Meil on omad Jakobsonid, Hurdad, Koidulad, kelle puhul on ilmnenud, et nad ei olegi ilmeksimatud. Olemata on veel aga revolutsioon, vabadussõda ja iseseisvumine.“
Tema nägemust mööda on suurem osa finantsvabaduse raamatutest ja -aruteludest investeerimise poole pealt küllaltki lahjad. „Neis käsitletakse peamiselt säästmist, räägitakse sellest, kuidas raha ja aega kokku hoida, kuidas ehitada paremat karjääri, kuidas leida lisatöö või -tuluallikaid ning kuidas valida endale mõistlikum eluase, teenusepakkujad ja kodulaenu intressid,“ rääkis Lang.
„Meil on sisuliselt alles üks põlvkond inimesi, kes on elanud vabas turumajanduses ja saanud investeerimisega tegeleda,“ nentis Ots. Nii on tema sõnul meil vaja veel aega. „Mulje võib jääda, et kõik on negatiivne, tegelikult oleme siiski 10 või 15 aastaga läbi teinud märkimisväärse kasvu – ükskõik, kuidas me seda mõõdame. Meil on rohkem investoreid ja börsiettevõtteid kui kunagi varem ning ka meie keskmine finantskirjaoskus on paranenud.“
Eametsa arvates peaks elementaarset rahatarkust koolis kohustuslikus korras rohkem õpetama. Mis puudutab meediakajastusi, siis näeb ta probleemina, et selline „rahvavalgustuslik“ tegevus ei anna meediale vajalikke klikke.
Comments