Kuidas saada osa majanduskasvust?

Kõik investeerivad. Kas investeeritakse raha, aega või energiat, ei olegi oluline. Eesmärk on ilmselt sama: et homne oleks parem kui täna.

See tähendab, et investeerides teeme panuse paremale tulevikule. Ambitsioon ja ettevõtlikkus, uudishimu ja asjade uutmoodi tegemine viivad elu edasi. Sellega kaasnevast majanduskasvust osa saamiseks on peamiselt kaks võimalust: tegeleda ise ettevõtlusega või investeerida juba asutatud firmadesse.

Paarsada aastat tagasi arvati, et majanduskasvule tuleb kohe lagi vastu. Täna teame, et maailma majandus on sellest ajast kasvanud 80 korda. Börsid on aidanud investorite raha ja ettevõtete ideid kokku viia üle 400 aasta. Investeerimismaastik on ajaga palju arenenud, luues investoritele ja ettevõtetele uusi võimalusi. Peaaegu kõik selle arengu puhul on tore, kuid jätkuvalt on meil vaid üks koht, kus saab investeerida ettevõtetesse, mis on 1) enamasti kasumis; 2) maksavad regulaarselt dividende; 3) hoiavad investoreid kursis nende äritegevust mõjutava olulise infoga ning 4) on Eesti suurimate ja tuntumate hulgas. See koht on börs.

President Lennart Meri tegemas ajaloolist esimest börsitehingut Tallinna börsi avamisel 1996. aastal.

Börsiettevõtted üle maailma on kõige silmapaistvamad, avatumad ja ambitsioonikamad. Ütlus, et börs on majanduse peegel, tähendab seda, et aktsiahindade liikumine näitab ettevõtete ja investorite ambitsiooni taset. Ambitsioon loob eelduse kasvuks ja kasv on see, mida investorid otsivad, sest aktsia hind saab tõusta, kui ettevõte edukamaks muutub ja kui investorid tulevikuväljavaateid usuvad. Silmas peab pidama siiski, et ükski investeering ei ole täiesti riskivaba, olgu selleks kasumis börsiettevõte või start-up, mille kahjum ületab käivet. Selle lihtsa mõtte teadvustamine ja riskidega arvestamine on üks olulisemaid eeltingimusi oma jõukuse kasvatamisel.

Kas turgu juhivad andmed või narratiiv? Juhus või oskused?

Investori peamine probleem – ja isegi tema suurim vaenlane – on tõenäoliselt tema ise (Ben Graham). Nobelist Robert Shilleri sõnul peetakse majandusteadust ekslikult rahandusele tuginevaks. Majandus uurib inimesi ja nende käitumist – kuidas nad oma rahaga ringi käivad –, mis tähendab pigem psühholoogiat. Raske, kui mitte võimatu, on luua valemit selle kohta, kuidas inimesed majanduslikele olukordadele, poliitilistele tegudele ja halbadele üllatustele reageerivad.

Eelmisel aastal ilmunud raamatus “Narrative Economics” räägib Shiller sellest, et inimestele on omane luua ka kõige keerulisemate sündmuste ümber lihtsad narratiivid ja et mõned suust suhu levivad lood ning uskumused muutuvad viraalseks. Lood hakkavad oma elu elama, kui neid piisavalt palju ja osavalt rääkida. Kui leidub piisavalt palju neid, kes neid usuvad ja edasi räägivad, siis on nad võimelised põhjustama kriise ja mõjutama olulisi majandussündmusi. Tänasel internetitrollide ajastul on sellega oluline arvestada.

See kehtib ka börsi, kinnisvara ja kõigi teiste mullide kohta – narratiivi keskmes on risk ja põnevus, võrdlus teistega, tuntud inimeste edulugude saatel. Üks vanemaid selliseid lugusid, mis vaibumise märke ei näita, on pea 100 aastat vana. Alguse sai see 1929. aasta suure depressiooni aegu, mil hakati muuhulgas aktsiaturu kukkumise kohta kasutama sõna crash ja tõusu kohta boom. Andmed andsid võimaliku kukkumise kohta küll vihjeid, kuid peadpööritavad lood kiirest rikastumisest said võitu. Peale seda sai hoogu ka uskumus, et majandustsüklid liiguvad kindla intervalliga (nt 10 aastat). Kuid kas boom ja crash juhtuvad andmete ja statistika tõttu või on oluliseks põhjuseks hoopis inimeste narratiivide jõud?

Warren Buffett on öelnud, et mullid on inimloomuse, kadeduse ja ahnuse tõttu vältimatud. Meie õnneks on psühholoogid inimeste käitumist palju uurinud ja tänu sellele on võimalik vähemalt püüda end mitmetest vigadest säästa. Raamatus “Kiire ja aeglane mõtlemine” uurib nobelist Daniel Kahneman inimeste mõtteprotsesside ja otsuse kujunemist ning leiab, et valdavalt ei käitu inimesed olulisi otsuseid tehes ratsionaalselt, olles enamasti põhjendamatult enesekindlad, tuginedes liigselt intuitsioonile ja lastes end mõjutada emotsioonidest. Liigne enesekindlus võib aga kalliks kujuneda, olgu selleks isiklikud rahapaigutused või riigi investeeringud (nt mõne muuseumi ehituse kallinemine või lennufirmasse raha pumpamine).

Aswath Damodaran rääkis ettekandes “Illusion of Smart Money”, et investorite lahterdamine kategooriates smart vs. stupid on oma aja ära elanud. Kui kunagi oligi infot ettevõtete kohta raske saada, siis tänu internetile on seda täna isegi liiga palju. Ühe info ülekülluse iroonilise kaasnähuna toob ta välja, et suure hulga andmete kättesaadavuse tõttu on meie otsustusvõime muutunud veelgi lihtsakoelisemaks ja irratsionaalsemaks. Tulemuseks veel suuremad mullid. Investorite iseloomustamisel soovitab ta kasutada pigem võrdlust humble vs. arrogant.

Humble ehk tagasihoidlik investor teab, et tehinguga märki tabamine oli suure tõenäosusega õnnelik juhus, ja tunnistab seda. Arrogantne investor alahindab õnne osakaalu ja peab juhust oskuseks. Seda mõtet toetab ka Kahneman, kelle sõnul etendab õnn igas eduloos suurt osa.

Artikkel esmailmus Edasi paberajakirja 2020. aasta sügisnumbris, samuti ilmus artikkel Edasi.org portaalis.

Kuidas saada osa majanduskasvust?

コメント