„Moodsast“ ühiskonnamudelist

"Kui mulle palgati esimene professionaalne tegevjuht, oli üks tema esimesi otsuseid määratleda mu missioon ja väärtused. Ükskõik mispidi ma neid hüüdlauseid ka ei uurinud, ei leidnud ma kusagilt midagi selle kohta, et pean olema aus, tasakaalukas, mõõdukas, omakasupüüdmatu, sõbralik, abivalmis, hooliv või viisakas. Isegi seadusekuulekuse kohta polnud sõnakestki. See üllatas mind, sest kogu see omaduste loetelu oli see, mida inimeste juures austusväärseks ning positiivseks peeti. Niisiis, minu ainuke mõte seisnes selles, et ma pean teenima kasumit. Maksku mis maksab. Aga inimesed? Mis on inimkonna missioon? Inimkonna eesmärk on evolutsioonirongivagunina sillutada teed tehisintellekti sünniks, kes suudab temast paremini ja jätkusuutlikumalt maailma valitseda."

See lõik pärineb Armin Kõomägi suurepärasest 10 aastat tagasi ilmunud raamatust „Hea firma“. Võib muidugi küsida: kas sellele on üldse alternatiive – jätkusuutmatu ettevõtlus (või elu) ei kõla just liiga hästi? Keegi pole samas määranud inimest maailma valitsejaks, kuid just see soov tundub olevat paljude hädade põhjuseks.

Ütlus „inimene on looduse kroon“ ei sobi tänapäeva kuidagi. Inimene on suutnud küll koguda rohkem kapitali kui kunagi varem, kuid pürgimist paremale elujärjele on saatnud süstemaatiline looduse hävitamine – kadunud on paljud liigid, sagenenud tormid, üleujutused ja põuad, vähenenud nii magevesi kui mullastik. Mis siis?

Inimene on super kohaneja ja saaks ilmselt hakkama ka mõnes düstoopia-laadses tehismaailmas, kuid mitte kaua. Juba täna näeme, kuidas mugav elu on muutnud meid vaimselt ja füüsiliselt nõrgemaks. Loodus seevastu saab ilma inimeseta kenasti hakkama. Kasvõi mesilastega võrreldes oleme tühised olevused.

Juba enam kui sada aastat oleme näinud, kuidas „moodne“ ühiskonnamudel on muutnud meid looduse osast selle ärakasutajaks. Sellega on kaasnenud ületarbimine, ületootmine, üle jõu elamine, raiskamine ja keskkonnast mittehoolimine on paljude kriiside põhjusteks. Võib olla on aeg mõista, et olenemata teaduse saavutustest ei ole majandusmudelitega võimalik loodust mõõta ega juhtida, nii nagu ei saa kõigele elavale hinnasilti külge panna.

Vahel püütakse arvutada, kui palju inimesi Maa välja kannatab. Palju olulisem mõõdik peaks olema see, mida ja kui palju need inimesed tarbivad.

Daniel Kahneman on öelnud, et inimesed kalduvad hindama teemade suhtelist tähtsust kerguse põhjal, millega neid mälust leitakse - ja selle määrab suures osas ära meedia kajastuste ulatus. Usun, et vahelduseks koroonale võiks panna peale uue plaadi, et leida viis kuidas taaselustada inimese suhe loodusega. Sest see on päriselt oluline.