Riik peaks võlakirjaturul olema kogu aeg

Mõistan kriitikuid, kellel on valitsuse tegemisi rahanduse valdkonnas viimasel ajal raske tõsiselt võtta ja arusaadavalt on inimestel teatav kahtlus riigijuhtide sõnade ja tegude osas. Loodan siiski, et see varjuta positiivset, mida riigivõlakirja võimalused pakuvad, kirjutab Kaarel Ots.

Sel nädalal sai Eesti finantsturg juurde olulise täienduse, pikki aastaid oodatud jaeinvestoritele suunatud riigivõlakirja. Võib jääda mulje, et tegemist on millegi uuega (meie jaoks muidugi ongi), kuid võlakirjaturg on enam kui 800 aastat vana ja riigivõlakirjadega kaasati raha juba 12. sajandil.

Riigivõlakirja peetakse põhjusega maailma kõige turvalisemaks finantsinstrumendiks ja need olid olemas ka Eesti Vabariigis enne teist maailmasõda. Uuesti sisenesime võlakirjaturule alles mõni aasta tagasi, kuid riik peaks võlakirjaturul olema kogu aeg, mitte ainult siis, kui jama majas. Selgitan miks.

Võlakirjaturg on kapitalituru suurim osaline, selle nurgakivi, olles seejuures suurem kui näiteks aktsiaturg. Miks on kapitaliturg oluline? Kapitaliturg – võimalus kaasata turult kapitali – on sama oluline infrastruktuur, kui näiteks riigi teede- või elektrivõrk. Ei oskagi öelda, milline neist praegu kõige halvemas seisus on, kuid arenguruumi jagub selgelt kõigil.

Kapitalituru nõrkust saime omal nahal tunda 16 aastat tagasi, kui üle maailma rullus Ameerika pangandusest alguse saanud finantskriis. Euroopas sai Eesti koos oma lõunanaabritega kõige enam pihta, muuhulgas seetõttu, et olime oma rahaasjades kõik munad ühte korvi pannud: olime siis (ja oleme jätkuvalt ) kõige pangalaenukesksem piirkond Euroopas.

Õnneks on meie pangad tugevad ja tulime kriisist edukalt välja, kuid juba ainult intuitiivselt tundub loogiline, et rohkem ja mitmekesisemaid võimalusi investeeringuteks kapitali kaasata tuleks kasuks nii ettevõtete kui ka riigi konkurentsivõimele.

Kontekstiks: Eesti kapitaliturg jääb Euroopa keskmisest maha umbes neli korda, Euroopa Ameerikast omakorda umbes sama palju. Viimane tuli kriisist kõige kergemini läbi. Kas siin võiks mingi seos olla?

Ootused valitsustele kapitalituru arendamisel on olnud tagasihoidlikud, kuid seda enam peaksid need olema eesmärgistatud ja järjepidevad. Esmalt tuleks aidata luua atraktiivne finantskeskkond, kus investoritel oleks hea tegutseda ning pakkuda neile investeerimisvõimalusi ja näidata oma tegevusega eeskuju. Seda kõike on keeruline teha, kui puuduvad plaan ja strateegia. Ma ei näe ühtegi põhjust, miks peaks riik või riigiettevõtted võlakirjadega raha kaasama näiteks Iirimaal, selmet arendada oma turgu selliseks, et investorid siin tegutseksid.

Praegu seisab pangakontodel rekordiliselt miljardeid eurosid. Just nimelt seisab, sest suur osa sellest rahast ei teeni isegi hoiuseintressi. Riigivõlakiri on sellele hea ja turvaline alternatiiv, sobides neilegi inimestele, kes finantsturgudel esimesi samme teevad.

Võlakiri on Tallinna börsil kaubeldav, st vajadusel saab positsioone likvideerida või juurde osta. Eesmärgiks võiks seada, et inimestel tekib arusaamine ja harjumus erinevat tüüpi ja erineva riskiga investeerimistoodetest ning ajapikku ka vilumus nende vahel orienteeruda ja oma riskiisule sobiv välja valida. Lisaks neile, kelle raha seisab kontol lihtsalt jõude, sobib riigivõlakiri konservatiivse ja klassikalise osana iga investori portfelli.

Olen veendunud, et endaga hästi toimetulev inimene on ka riigi julgeoleku seisukohalt oluline ja riik peaks püüdma teha kõik selleks, et selliseid inimesi oleks võimalikult palju. Riigi võlakirju ostes annab kodanik panuse riigi arengusse. Heas mõttes nõudlik kodanik, keda huvitab, kuhu tema maksuraha läheb ja millele kulub, on selle protsessiga kaasnev positiivne nähtus.

Samuti on oluline, et kohalikelt investoritelt raha kaasates jääb intressitulu Eestisse ja aitab elu edendada. Lisaks on sellel rahas keeruliselt mõõdetav, kuid siiski oluline patriootlik komponent. Mina vaatan riigivõlakirja eelkõige uue ja täiendava võimalusena oma sääste paigutada selliselt, et sellest tõuseb kasu nii inimesele endale, kohalikule finantsturule kui ka riigile, mis nagunii raha laenab.

Mõistan ka kriitikuid, kellel on valitsuse tegemisi rahanduse valdkonnas viimasel ajal raske tõsiselt võtta. Selleks on tõesti omajagu põhjust antud. Tasub vaid meenutada kümmet raisatud aastat, mil olematute intresside keskkonnas ei juletud teha otsuseid ega võtta laenu, jättes olulised investeeringud tegemata. Nüüd oleme hädas nii kõrgete energiahindade kui ka kaitsevõimega, kui nimetada paar kõige olulisemat valdkonda, mida soodsa võlaga oleks saanud paremale järjele aidata.

Oleme sundseisus, probleemid on samad – elektrihind on teistega võrreldes kordades kõrgem, sama lugu inflatsiooniga –, kuid intressitasemed on investeeringute rahastamiseks mitu korda kõrgemad. Plaanitavad maksutõusud teevad olukorra ainult hullemaks, rohepöörde kuludest rääkimata.

Olen püüdnud mõista aastaid kuuldud mantra, kuidas võlg on võõra oma ja et võlgu võtta on üldse halb, sest nii võetakse kohustus tulevastele põlvedele, tagamaid. Millest sellised ülilihtsustatud mõtted tulevad? Nagu söödaks ja joodaks võlg nagunii maha, sest ühtegi mõistlikku investeeringut sellega teha ei osata. Saab muidugi ka nii, kuid ma usun, et võimekust on enamaks.

Ma ei tea ühtegi riiki (peale maavarasid leidnute), kes oleksid oma heaolule aluse pannud selleks võlga kasutamata – kasvamiseks on see väga mõistlik vahend. Mis puudutab tulevasi põlvesid, siis praegu tehtud investeeringutest saavad just nemad enim kasu. Otsuste edasilükkamisest ja tegemata investeeringutest kannatavad nad samuti, lisaks tunneme nende mõju ka meie omal nahal.

Koroona-aastatel kulutasid valitsused nii, nagu homset poleks, keegi ei peatunud ega küsinud, kas ohjeldamatu rahatrükk võiks endaga kaasa tuua midagi negatiivset, näiteks inflatsiooni. Muide, kas keegi teab mitu miljardit eurot kokku kulutati? Palju ei pidanudki ootama, kui olime oma elukallidusega Euroopa tipus, põhjuseks muuhulgas eelpool mainitud tegemata jäänud investeeringud. Nüüd sõimab pada katelt, kuid toona käituti nagu üks mees (või naine).

Eestis tehakse juba mõnda aega "riigirahandust korda". Ilmselt mäletavad kõik lubadust, et "maksud ei tõuse". Saime teada, et maksutõusudest ei saagi enne valimisi rääkida, kuna see pole populaarne teema ja ohustab valituks osutumist. Maksufestivali kaotamist ootavad ilmselt kõik pikisilmi, selle asemel võtab uutest maksudest rääkimine silme eest kirjuks.

Kõike seda arvesse võttes on mõistetav, kui inimestel on teatav kahtlus riigijuhtide sõnade ja tegude osas. Loodan siiski, et see varjuta seda positiivset, mida riigivõlakirja võimalused pakuvad. Seda enam pean oluliseks, et sellest saaks erakondade ülene kvaliteetne instrument, millega riik regulaarselt raha kaasab, millesse inimesed saavad oma sääste investeerida nii headel kui ka halbadel aegadel ning millega rahastatakse kõigi jaoks päriselt olulisi asju. Hiiumaa praami seinal on tabav vanasõna: hää ilma järel tuleb ikka sant ilm ja sandi ilma järel hää ilm. Artikkel esmailmus ERRi uudisteportaalis 30. augustil 2024.