Rohepöörasus toob endaga kaasa vaesuse
Poliitikud võiksid ausalt välja öelda, et läbimõtlematu ja ideoloogiliselt laetud rohepöörde valiku tagajärg on vaesus, leiab Tallinna börsi juht Kaarel Ots Postimehe majandusajakirjanikule Romet Kreegile antud intervjuus.
Ots muretseb, et plaani- ehk käsumajanduse korras Euroopas ja Eestis toimuv kliimakaitse lööb konkurentsivõimet ja majandust ning ähvardab pea peale keerata igapäevase eluolu. Väga lihtsustatult võib panna võrdusmärgi rohepöörasuse, sotsialismi ja vaesuse vahele.
Kas ei tundu nii, et kui vanasti marsiti punalippude all, siis nüüd on nende asemel roheloosungid?
Kui mulle hakkasid Tallinna tänavapildis silma loosungid, mida kõik reklaamitulbad olid täis kleebitud, tekkis küll korraks mõte, et ma olen seda kuskil näinud. See oli väga osavalt tehtud. Plakatitel olid lääne ühiskonna jaoks mõistetavad ja elementaarsed väärtused nagu vabadus või demokraatia, ja siis rohepöördega seonduv. Ma mõtlesin, et mis asi see kliimakaitse on, mis seal kirjas oli. Kuidas see on samal tasemel meile üldmõistetavate väärtustega? Minu meelest meenutab see ideoloogilist propagandat.
Teil oli ühel esinemise presentatsioonil huvitav graafik, mis näitas seost energiatarbimise ja majanduskasvu vahel.
See korrelatsioon on peaaegu üks ühele. Püüdluses vähendada energiatarbimist on väga suur mõju majandusele. Neid ei saa üksteisest lahutada.
Hinnanguliselt pisut alla poole maakeral elavatest inimestest sisuliselt ei tarbi elektrit. Keegi tõi väga hea võrdluse, et nende aastane energiatarbimine on sisuliselt sama suur kui ühel külmkapil. Kas need inimesed tahavad elada tingimustes, kus soojust saab sõnnikut või puitu põletades? Ilmselt mitte, kuid mulle tundub, et seda suures pildis ei vaadata. See on nagu kuskil mujal, võõras probleem. Sellepärast meenutab CO2 kvoodikaubandus ja igasugune «offsettimine» indulgentside müüki.
Kas meil ongi selline eesmärk, et fossiilseid kütuseid me enam ei kasuta, tuumaenergiat vist ei taha ja hakkame siis sellele tasemele taanduma? Kes selle üle otsustab, et keegi – inimene või rahvas – on nüüd piisavalt heale elujärjele jõudnud ja edaspidi peaks leppima vähesemaga? Mida me tahame saavutada sellega, mida me teeme?
Kui rahvaarv kasvab, kas siis peaks eeldama ka energiatarbimise kasvu?
Mul jäid silma rahvaarvu kasvu hinnangud aastaks 2100, selleks ajaks peaks maailma rahvaarv olema kolme miljardi inimese võrra suurem. Aasia ja Aafrika moodustavad sellest 11 miljardist umbes kaheksa. Nigeerias, Indias, Pakistanis ja mujal kasvab lapsi juurde, Hiinas on kahanemine. Euroopas kahaneb ja vananeb rahvastik juba praegu. Mis me siis teeme, kui tööjõudu on puudu?
Ma arvan, et katsel «teeme piirid lahti» ja välistööjõu teadlikul riiki lubamisel on suur vahe. See, mida näeme USA lõunapiiril, ei ole ilmselt see viimasena mainitud tegevus. Kui ei ole töötegijaid, pole ka pensionimaksjaid. Euroopas toimuv on selline negatiivne spiraal.
Mina ei ole suutnud välja mõelda stsenaariumi, kus vaeste maade inimesed ütlevad, et olgu, me jääme ka edaspidi niimoodi elama, et meil praktiliselt elektrit pole. Et me küll teame, et jõukamates piirkondades on elekter ja soe vesi, ja tahaksime samuti pesumasinaga pesu pesta. Aga kuna kliima muutub, siis anname oma kaks senti sellesse võitlusesse ja jätkame vanaviisi. See on ju naeruväärne.
Comments